Sandra Steingraber: Mina olen ookean
Lapseootel keskkonnateadlase päevik

Jõuluime on sündinud! Mõtlesin viimaks välja, mida endale jõuluks kinkida! Kuna parim kink on raamat, ei tea ma väärtuslikumat ja südamlikumat kui “Mina olen ookean“.

Lugesin selle küll juba paar kuud tagasi läbi, kuid mõtlen sealt ammutatud teadmistele veel tänagi. See on täiesti ideaalne raamat, kus kõik on paigas. On absoluutselt köitev teema, mis on nii mõnusalt kirja pandud, et ei saagi enam aru, kas loed ilu- või populaarteaduslikku kirjandust. Keskkonna teema puudutab meid kõiki aga et inimesi sellele mõtlema panna on vaja just taolist raamatut, mille on kirjutanud väga tark inimene aga lugeda kõlbab seda ka vähem targal. “Mina olen ookeani” ei saa leht lehe kaupa neelata, pigem tuleb peale iga uut teemaarendust raamat korraks kõrvale panna ja värskeid teadmisi pisut seedida. Kuna raamat kubiseb kõikvõimalikest põnevatest faktidest ja uurimustulemustest, võiks seda veel kordi ja kordi üle lugeda ja ikka enda jaoks midagi uut avastada. Sisu pole mõtet resümeerima hakata, see on raamat, mis tuleb ise kindlasti läbi lugeda!

Olles ühteaegu hirmutav, mõttemaailma avardav ja entsüklopeedilisi teadmisi pakkuv raamat, on selles nii palju vahetut huumorit, et tulevikku siiski mitte kõige tumedamates toonides ette kujutada. Sest kuni on inimesi, kes meie silmi keskkonna küsimustes avavad ja panevad meid mõistma, et mina olengi ookean – ei ole kõik veel kadunud!

Vaata: http://petroneprint.ee/mina_olen_ookean.php





Proovisime ka pabermassist helmeid teha:

…ja eesti rahvuslikud tanukirjad…(pilt raamatust “Tikand Eesti Rahvakunstis I-II”)

…siis pisut masinaga viltimist…

…pisut nõelviltimist…

…pisut tikkimist ja näpunöörimist ja kotist sai üks hoopis teine kott!